Suhted: armastus, hoolivus ja seksuaalsus
Partneritevaheline armastus ei tähenda ainult tundeid emotsionaalsel tasandil. Selleks, et suhe saaks kestma jääda, tuleb mõlemal partneril otsustada ühise tee üheskoos käimise kasuks. Kui neil on lapsi, tekitab lapsevanemaroll ka vajaduse turvalise keskkonna järele, mis sisaldaks häid sõpru ja toetavat kogukonda.
Ükskõik millisel juhul või kujul esinev armastus peaks sisaldama enese eest hoolitsemist, hoole kandmist suhete eest, mõtestatud tööd, rõõmu ja tervist. Tänapäeva maailmas, mida kummitavad lisaks veel mitmed sotsiaalsed ning keskkonnaprobleemid, tuleks põhiväärtustena rõhutada ka õiglust ja ökoloogilisust.
Elu kogukonnas võib võrrelda laiendatud abieluga – mida lähedasem on kogukond, seda tugevamad on omavahelised sidemed, kuid samavõrra on rohkem võimalusi ka omavahelisteks hõõrumisteks. Kui õhupall kokku pressida, siis kohtuvad ja põrkuvad õhumolekulid selles hoopis suurema intensiivsusega, samamoodi kohtuvad ja põrkuvad omavahel inimesed väikestes läbipõimunud kogukondades. See võib tuua kaasa hõõrumisi ja sellega kaasnevat „kuumust”. Selleks, et sellest kõigest tulenevat stressi kontrolli all hoida tuleks luua kohased ruumilahendused nii omaetteolekuks kui ühistegevusteks, pöörates tähelepanu sellele, et nende kahe olemusliku ruumi vahel valitseks õige jaotus.
Ühismajutusprojektides elavad inimesed individuaalsetel elamispindadel, neil on oma isiklik sissetulek ning omavahel jagatakse üsnagi vähest, näiteks ühist aeda või ühiseks kasutuseks mõeldud vabaaja veetmise ruumi või söögituba. Sellise jaotuse korral ei ole kokkupuudete intensiivsus kuigivõrd jõuline. Siiski tasub meeles pidada, et pingestatus võib suhetesse tekkida igal ajal ja igal pool, isegi sellistes nõrkade seostega rühmades nagu ühendused, linnade üleminekuprojektid, toiduühistud ja isegi töökohad – igal pool eelmainituist on võimalik näha lahvatamas emotsionaalseid draamasid, mis on saanud alguse vastastikusest veetlusest ja ootamatult puhkenud armastusest.
Kommuunides omakorda piirdub privaatsus sageli vaid magamistoaga ning kõike muud tuleb jagada. Inimestel on võimalus üksteisega sageli – ja vahel isegi liiga tihti – kokku puutuda. Pinged, hõõrumised ja konfliktid on siin vältimatult igal nurgal ootamas. Kommuunide vastus sellele paratamatusele on omavahelised kokkulepped kommuuni olemusega haakuvate konfliktilahenduse protsesside osas.
Kui inimesed väga lähestikku ja piisavalt suure rühmana koos elavad, on üsnagi kindel, et peagi kerkivad esile ka vastastikused tunded. See võib dünaamikat nii edendada kui ka tuua kaasa tohutu segaduse. Intiimsuse ja seksi jagamine võib sütitada tahtmatu – ja kontrollimatu – energia, mis nii mõnegi olukorra hetkega pea peale pöörab, tuues kaasa radikaalseid isiklikke muutusi ja looduse kutsele järgnedes vallandada rõõmuhooge ning endorfiinide voo.
Nii mõnigi kiindumus võib viia armastajad üle kogukonnas lubatud käitumise piiride. Osades kogukondades lahendatakse see lubatud suhtevormide reglementeerimisega. Näiteks tugevalt religioossetes kogukondades on ainsaks lubatud suhtevormiks monogaamne suhe. Lääne kultuuriruumis on n.ö sarimonogaamia üldiselt lubatud ehk uude inimesse armumine tähendab paratamatult eelmise suhte lõppu. Mõnedes kogukondades otsustatakse teadlikult liikuda eemale üldnormatiivsest heteroseksuaalsest monogaamiast ning sellistes kogukondades tuleb õppida käsitlema hoopis intensiivsemaid ja keerukamaid olukordi ning leida ka nende haldamiseks asjakohaseid meetodeid.
Hoolimata sellest, milline on kogukonna suhtekuvand – igal pool tuleb ette lahkuminekuid ja tekib ka uusi suhteid. Sellisel juhul tunneb hüljatud partner valu ja kõige sügavamaist ja varjatumaist alateadvuse kihtidest võivad esile kerkida armukadedus, raev, kibestumine ja veel mitmedki teised võimsad emotsioonid. Kõik need emotsioonid on osa inimese olemusest, nende olemasolu tuleb ilma hukkamõistu, süüdistamise, ignoreerimise või allasurumispüüeteta aktsepteerida. Siiski tähendab kogukondlik elamine ja elutervete inimsuhete säilitamine kogukonnas seda, et enamasti eksisteerib ühine kokkulepe, et iga inimene vastutab ainuisikuliselt oma käitumise eest.
Sarnaselt tavaühiskonnaga on ka kogukondades nii, et osad paarid alustavad kooselu ja samal ajal lähevad teised lahku. Siiski tähendab kogukondlik elu seda, et endised kaasad ja nende uued kaaslased kohtuvad omavahel kogukondlikus ühisruumis, mis loob nii võimaluse kui ka ehk vajaduse leppimiseks ja tervenduseks. Juhul, kui üks endistest partneritest otsustab kogukonnast lahkuda, tähendab see, et lisaks kodust lahkumisele ja ühe vanema eemaldumisele oma lastest, tuleb hüvasti öelda ka paljudele headele sõpradele ja töökaaslastele.
Osades kogukondades järgitakse kindlaid kokkuleppeid ja kasutatakse sotsiaalseid töövahendeid (näiteks ZEGG-foorumit), et olukordadesse selgust tuua ja need vägivallatult lahendada, lastes inimestel oma kurbusest ja valust rääkida ning selle suhtes kollektiivselt osavõtlik olla. See tähendab, et emotsioonid tuuakse avalikkuse ette, neid mõtestatakse lahti ja neist peetakse lugu, mis aitab vältida olukorda, kus lahendamata teemad tumeda varjuna kogu kogukonna kohal hõljuvad, neelates energiat ja tekitades uusi pingeid.
Üha enamates kogukondades jõutakse järeldusele, et partnersuhete puhul ei loe niivõrd eksklusiivne teineteisele pühendumine, kui ausus, usaldus, avatus ja kõigi osapoolte teadlik nõusolek toimuvaga. Väljaspool olemasolevat suhet tekkinud romantilisest igatsusest avameelselt rääkimine võib tuua kergendust ja isegi puhuda olemasolevasse suhtesse värsket energiat. Vahel osutub suhte avamine uutele partneritele päästvaks elemendiks eksisteerivale suhtle, mis oleks vastasel korral lahtunud klassikalises sarimonogaamia vaimus.
Mehe ja naise suhte ümber on üle kogu maailma kõige rohkem kinnistunud mõttemudeleid. Inimesed jäävad üldtunnustatud traditsiooni juurde isegi siis, kui nad on aru saanud, et see ei teeni tegelikult nende huve, on kahjulik või isegi arulage. Mõningais kogukondades on otsustatud seda äratundmist tõsiselt võtta, uurida erinevaid kinnistunud mõttemudeleid ja vaadata, millised võiksid olla toimivad alternatiivid. Just neis kogukondades on jõutud järeldusele, et vastastikune usaldus ja hoolivus, pikameelne kannatlikkus ja toetav ärakuulamisoskus toimivad tervendava võidena kannatavale hingele, sest teadupärast teevad armuelus esilekerkivad probleemid meile paratamatult üsna kõvasti haiget. Mõistlik lahendus on ka individuaalteraapia, mis aitab kannataval osapoolel intensiivse valu ja segaduse perioodiga toime tulla, eriti kui inimese enda sisemised ressursid ei ole piisavad, et päevakorda kerkinuga vajalikul moel toime tulla.
