Tuntud Itaalia läbirääkija ja isikunõustaja Roberto Tecchio on sõnastanud konflikti väga täpse definitsiooni: „Konflikt tekib kahe faktori tulemusena: lahkarvamus ja isiklik ebamugavus.” Teisisõnu, konflikt ei ole proportsionaalne mitte lahkarvamuse intensiivsusega, vaid lahkarvamusest tuleneva isikliku ebamugavustundega. Aruteluteema, võimalikud järelmid, otsuse tähtsusaste jne., ei vii iseenesest veel konfliktini. (Uuri lähemalt: konflikti tekke 9 etappi)

Katalüsaatoriks on siin ebamugavus. Ebamugavustunne on see, mis suhteid sügavuti mõjutab, pärssides inimese otsustusprotsessides konstruktiivselt kaasalöömise võimet ja takistab tal langetatud otsuseid ellu viia või isegi igapäevaelu elada. Kõik muutub raskeks, selgusetuks ja segadusseviivaks.

Lahkarvamus võib osutuda kingituseks kogu rühmale. See peegeldab erinevaid seisukohti ja perspektiive ning toob lagedale uusi ideid, ettepanekuid ja avardab silmaringi. See on passiivsuse ja konformismi vastand, mis aitab säilitada kogukonna kiire kohanemis- ja taastumisvõime, sundides kogukonnaliikmeid ühise teadmistekogumiga ühendust looma ja pannes liikuma muidu ehk sumbuma kippuvaid energiaid.

Ebamugavus, omakorda on hajus ja sageli salapärane. Juba mäletamatutest aegadest peale on inimesed püüdnud leida vastust küsimusele: „Miks me kannatame?” Lõputu hulk vastuseid, mis erinevatel religioonidel ja filosoofiatel pakkuda on, riivavad vaid temaatika pinnakihti. Viimase aja psühholoogia teooriad, mis kannatuste põhjustele keskenduvad, on asunud uurima seda, kuidas kannatused on seotud erinevate tingimuste ja sündmustega looteeas, sünnil (jäljenditeooria), lapsepõlves, sünnieelselt ja isegi seoses meie esivanematega mitmeid ja mitmeid põlvkondi tagasi (konstellatsioonid). Suur osa sellest näib tulenevat meisse läbi põlvkondade salvestunud hirmust surma ja hülgamise ees, mida inimesed taas hägusalt läbi elavad iga kord, kui nendega ei nõustuta või kui nad tunnevad end tähelepanust ilma jäetuina. Teise arvamuse pisendamine ja maha tegemine on peen võte, mida kasutatakse teistsuguste mõtete eemale tõrjumiseks ja seega kogu erimeelsuse silmapiirilt pühkimiseks (sellega koos pühitakse silmist ka erimeelsusele jäänud vestluskaaslane).

Toome konflikti arengu illustreerimiseks kaks näidet.

  1. Maria ja Nadia arutlevad tuliselt kohvimasina kõrval. Vaidlus käib teemal, kas nende ühing peaks investeerima sellesse, et osaleda lähedalasuvas linnas toimuval suurel laadal. Rahaline seis on kehvapoolne ja Maria väidab, et nende organisatsioon ei saa seda endale hetkel lihtsalt lubada. Nadia usub vastupidist ja nad arutlevad valiku poolt ja vastuargumentide üle. Mõne aja pärast pakub Nadia, et nad arutaksid Mariaga seda teemat edasi hiljem ja kutsub Mariat hetkel hoopis endaga jalutuskäigule. Nad tänavad üksteist pühendumuse ja ideede eest ja läinud nad ongi.
  2. Beth ja Judith istuvad koosolekul. Päevakord näeb välja „igati tavapärane” – lihtsad igapäevased, vähemtähtsad küsimused. Beth räägib nõudepesutoimkonna muutmisest. Judith on vait. Ta küll raputab pead, kuid ei ütle mitte midagi. Pärast seda, kui nõudepesu toimkonna töökorrad on laiali jagatud, tõuseb Judith püsti ja läheb, silmad veekalkvel, omaette toanurka seisma. Beth on vapustatud ega saa aru, mis toimub. Tal „pole halli aimugi”, miks Judith sel moel reageeris. Talle meenub ähmaselt, et Judith oli ka varem tema ettepanekute suhtes kriitiline, on viimasel ajal mitmelt koosolekult puudunud ega avalda enam kuigi sageli oma arvamust. Judith lahkub toast ja ütleb oma sõbratarile Anale: „Ma lahkun meie töögrupist, see on lõplik.”

Need kaks näidet kirjeldavad kaht vägagi erinevat olukorda. Nadia ja Maria pidasid maha ägeda vaidluse, mis ei mõjutanud nende omavahelist suhet. Beth ja Judith ei vahetanud aga pea sõnagi, kuid nendevaheline suhe sai kannatada sedavõrd, et üks osapooltest otsustas mängust lahkuda. See viimane on lugu sellest, kuidas konflikt võib mõjutada ja mõjutabki inimeste elusid.

Konfliktis võib jääda nii võitjaks kui kaotajaks, kuid pikemas perspektiivis jääme me kõik kaotajaiks, nähes, kuidas meie töörühmad ja kogukonnad tühjenevad inimestest ja energiast, ummistuvad ülemäärastest aruteludest ja jäävad lõpuks kiratsema, surevad välja või jagunevad kaheks (või enamaks) fraktsiooniks vaid selleks, et uuesti uutes oludes otsast peale hakata.

Maria ja Nadia jäid mõlemad kindlaks vastandlikele seisukohtadele, kuid mitte kumbki neis ei tundnud end vaieldes ebamugavalt ning nende omavaheline suhe ei olnud kuidagi ohus. Mõlemad võtsid aega, et üksteist igal tasandil ära kuulata, selleks, et saaks kerkivaid pingeid paremini märgata. Parim viis erimeelsustele lugupidavalt läheneda ja lahendusi leida on kohtumiste modereerimine ja selliste otsustusprotsesside valik, milles austatakse erinevaid seisukohti, selle asemel, et lasta grupil jaguneda enamuseks ja vähemuseks, mis juhtub enamasti konsensuse ja enamushääle meetodite puhul. Dünaamiliste sotsiaalsete struktuuride loomine, mis võimaldab liikuvust ja kõigi liikmete osalust, näiteks sotsiokraatia, on samuti hea viis erimeelsustele lähenemiseks ja nende konteksti toomiseks erinevais mõjusfäärides ja kompetentsusvaldkondades moel, mis võimaldab kõigil indiviididel olla nähtud, kuuldud ja lugupidavalt koheldud.

Kas Beth üldse kuulas kunagi Judithi arvamust nõudepesutoimkonna rotatsiooni osas või ei teinud ta teda kuulmagi, Judithi rahulolematust lihtsalt ignoreerides? Kas Judith tunneb vimma Bethi ja teiste rühmaliikmete vastu, kes ei paistnud tema arvamusest kuigivõrd hoolivat? Kas keegi üldse märkas, kas Judith osales või ei osalenud koosolekuil või hoolis sellest, mida ta arvas?

Kui emotsioonid esile kerkivad ja ilmestuvad, siis ei ole õige hetk püüda olla ratsionaalne ja teha tööd pakkumise või tegevusplaani kallal. Siis on aeg peatuda ja kuulata, olla lugupidav teise inimese tunnete suhtes, ilma neid halvustamata ja kritiseerimata ning hoidudes nende kohta ilma palumata oma arvamust avaldamast. Siis on aeg lihtsalt kuulata.

Sellised sotsiaalsed vahendid nagu jagamisringid, foorumid ja vahenduskojad on abiks pingete vabastamisel ja aitavad rajada inimeste vahele ühendusteid, püsida samal lainel ühise algnägemuse ja missiooniga, mis peaks märgutulena kiirgama ja näitama suunda, mille poole kulgeda vastastikuses lugupidamises ja võimalusel ka üksteist aktsepteerides.

Praktilisi konfliktilahendusmeetodeid või vastavaid teooriaid leiab CLIPSi kodulehelt.

Viimane mainimisväärne teema on Arnold Mindelli järgu ja privileegide teooria – see on geniaalne abivahend, mida lugedes saame paremat aimu sotsiaalsetest dünaamikatest ja seda mitte ainult inimrühmade vaid ka üldisemalt kogu ühiskonna tasandil. Igal teoorial on oma väärtus ja igat teooriat tasub uurida, kuid sõnum on selge: konfliktide lahendamiseks tuleb pöörata tähelepanu erimeelsusele ja ebamugavusele, kasutades selleks sobilikke vahendeid ja rakendades neid õiges kontekstis. See on pikk ja katsumusterohke tee, kuid igati väärt käimist, sest ees ootab konfliktidest vabam ja koostöömeelsem ühiskond.

Kokkuvõtteks: igal kogukonnal tuleks leida oma enda liikmeskonnaga kõige paremini sobituv konfliktilahendusmeetod. Mõni kogukond kasutab siseläbirääkijat, kes aitab inimestevahelisi konflikte lahendada, teisel pool jälle luuakse reeglistik, mis suunab inimesi end konfliktilahendusmeetodeis harima, mis omakorda aitab konfliktolukordi maisemaks ja mõistetavamaks muuta. Oluline on õiged abivahendid õigeaegselt kasutusele võtta. See tasub ära igal juhul, sest ülesköetud kirgedega konfliktist hullem on veel ainult pikaleveniv ülesköetud kirgedega konflikt.