Üks levinud tavasid ökokülade ja ühismajutusliikumise puhul on ühiste söömaaegade komme. See esineb eri vormides alates kõigi söögiaegade jagamisest kuni iganädalaste või igakuiste ühiste õhtusöökide korraldamiseni. Ühissöömajad on sageli eksperimentide ja muutuste tanner, sest kõigi erinevate kogukonnaliikmete vajadusi rahuldava vormi leidmine ei pruugi olla lihtne. Seega on ühiste einete kavandamine ideaalne ühisloomeprotsess, õppimaks leidma ja looma lahendusi, mis on vastuvõetavad kõigile kogukonnaliikmetele. Enamgi veel, see on protsess, mille käigus kogukonna erinevate projektirühmade liikmed saavad paremini oma kogukonnakaaslasi tundma õppida.

Mõju üksikisikule

Ühine söömaaeg kuulub traditsiooniliselt pereringi päevarutiinide hulka. Ökokülas laiendatakse mõtteline perering hoopis suuremale inimrühmale ja kaasatakse nad isiklikku ruumi, mis varem kuulus vaid kitsalt oma perele. Nende jaoks, kel enne kogukonnaga liitumist oma pere puudus, on ühiste söömaaegade tava sageli vastus igatsusele kogukonna järele, mis neid ka projektiga liikuma ärgitas. Sama kehtib ka perede kohta, kes ühinevad sageli kogukondadega selleks, et nii lastele kui ka täiskasvanuile teistsugust kogemustikku võimaldada. Kogukonnas saavad ka perekonnad perena toimida varasemast teisti. Siiski on perede jaoks ühise kogukonnaeine juurutamises peidus ka teatav oht – pereringis jagatud söögikordade õdusa intiimsuse kaotamine. See on aspekt, mis tasuks enne ühissöömaaegadega liitumist kindlasti läbi kaaluda. Kuidas säilitada väikeste gruppide, näiteks perede, isiklik ruum oludes, kus kogukond võtab üle paljud need valdkonnad, mis varem olid vaid oma pere või iseenese päralt?

Suhtudes lugupidamisega asjaolusse, et nii üksikisikud kui ka pered vajavad omaetteolemise ruumi, võib kogukonnas sisse seada ka päevad, mil ühiseid õhtusööke ei toimu. Samuti võib lubada ühiseks söömaajaks mõeldud toidu kaasavõtmist oma koju või leida muid viise, mis võimaldavad üksikisikute soove ja vajadusi teadlikult kogukondliku ühise jagamise praktikasse lõimida. Siinkohal võetakse arvesse ka erinevaid toiduallergiaid ning erinevaid isiklikke eelistusi toidukulutuuri osas, näiteks vaikuses söömine, toidu õnnistamine, toortoidu eelistamine, lihasöömise sobitamine jätkusuutliku eluviisiga, suhkru, gluteeni või mõne muu toidukomponendi vältimine jne. Kogukondlikku toidukultuuri luues peab indiviid sageli tegema järeleandmisi, mis on juba iseenesest teatav tasakaalutrikk.

Mõju kogukonnale

Igapäevased ühistegevused, sealhulgas ka jagatud toidukorrad, on üheks tugevaimaks kogukonda kokkusiduvaks elemendiks. Söömine on universaalne vajadus, seega on kõigile ühisosaks oleva protsessi omavaheline jagamine juba olemuslikult kogukonda loov, vähemalt teoorias, ning seni, kuni kedagi välja ei jäeta. Samuti loovad ühised söömaajad ruumi vabas vormis dialoogi sünniks ning pakuvad kokkupuutepunkti nende kogukonnaliikmete vahel, kes tavatoiminguis ehk ei kohtu, kuid sel moel saavad nüüd suhteid luua ja edendada. Enamgi veel, seades kogukonnas sisse tava üksteisele süüa valmistada ja pakkuda, tekkib väärtusloome, sest erinevate inimeste vahel tekivad uued koostöövormid ning dialoogid. Üheskoos töötamine on ka teataval moel üks konfliktiennetuse vahendeid.

Lisaks on jagatud toidukorrad ka hea viis uustulnukate, külaliste ja vabatahtlike tutvustamiseks, kontaktide loomiseks ja planeerimiseks. Kõik eelmainitu tekib selliste igapäevarutiinide käigus iseeneslikult ja suurendab kogukonnasisest sidusust, andes ühistele toidukordadele kogukonnaelus olulise rolli.

Kavatsused ja praktika

Otsus ühisteks jagatud söögikordadeks on sulam kogukonna ehitamise vajadusest ja soovist olla veelgi praktilisem või ökoloogilisem. Ühistegevuste tõhususe tunnustamine kogukonna ehitamisel annab kogukonnaliikmetele lisavõimalusi ühiseks kooskasvamiseks.

Samuti on oma jätkusuutlikkuse element selles, kui söögikordade ajal ei ole käigus köögid igas majapidamises ning üheskoos süües väheneb toiduülejääkide hulk – see kõik mängib rolli jagatud toidukordade süsteemi juurutamisel. Samuti võib ajendiks olla soov tööülesandeid jagades luua juurde vaba aega, selle asemel, et iga individuaalne majapidamine kulutaks seda eraldi poes käimisele, söögivalmistamisele ja koristamisele.

Ühine tänuhetk enne sööma asumist aitab väljendada austust nende süsteemide vastu, mis meie toidulauda toiduga varustavad ning tänumeelt selle eest, et meil on toitu, mida süüa ja oma kogukonnaga jagada. Samuti võimaldab see meil väljendada soovi planeedi ja inimestega hoopis teisel tasandil ühenduses olla. Kõik need kavatsused on ökokogukondades sageli valdavalt ühised, kuid samas võivad need tekitada vastumeelsust inimestes, kes ei ole valmis kaasama söömisse kui protsessi kavatsuslikke või vaimseid väärtusi, näiteks toidu õnnistamist. See, kuidas kavatsused ja praktika tervikuks siduda, on iga kogukonna üks valikutest, milles peegelduvad ka kogukonna sügavamad väärtused, kajastatuna milleski nii lihtsas, nagu seda on igapäevane söömine.

Ülesehituse olulisus

Ühiste toidukordade süsteemid on sageli ligitõmbavad „struktuurihuvilistele”, kes armastavad tava taga peituvaid struktuure vormida. Ülesehituslikud aspektid peegeldavad seda, kuidas kavatsusi ellu viiakse, vormudes mustriteks ja juhenditeks toidusüsteemis. See mõjutab köögitoimkondade moodustamist ja rahalise külje korraldamist, käsitledes kulude katmist ja tasusid, seda, kas inimesed peaksid end kirja panema või nimekirjast eemaldama, maksma kuu kaupa või ainult nende toidukordade eest, kus nad osalesid. Samuti käsitletakse siin õiglust, näiteks haigete või vanurite väiksemat võimalikku töökohustust. Kui asjaolud ja vajadused muutuvad, muutuvad ja kohanevad ka struktuurid. Kohandada võib näiteks päevade arvu vastavalt aastaaegadele või uute inimestega tutvumiseks kindlatelt rühmadelt juhuslikult kokkupanduile üleminekut. Peaaegu kõigis ökokülades on sisse seatud kindel ühiste söömaaegade kord.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ühiste söömaaegade tava sisaldab kõiki GAIA jätkusuutlikkuse mudeli aspekte, panustades kogukonna sidususse (sotsiaalne), vähendades toidujäätmeid ja soosides ühist ressursside kasutamist (ökoloogiline), väljendades kavatsusi (kultuur/maailmavaade) ning optimeerides aega ja raha (majanduslik).