Kui grupp inimesi kavatseb teadlikult ja ettekavatsetult koos elada ja/või töötada, siis avanevad võimalused ning väljakutsed, millele iga rühmaliige reageerib kahel tasandil – nii üksikisikuna kui ka rühmaliikmena. Kogukonna loomine eeldab, et üksikisik on valmis arendama mitmeid erinevaid oskusi ja omadusi. Iga liige saabub kogukonda mingil kindlal eluetapil ja talle omase taustaga.

Iga indiviidiga tulevad kaasa nii tema anded ja teadmised kui ka sisekonfliktid ja minevikukogemuste kajad, mis kas on või ei ole lahendust leidnud ning tema uskumused ja kultuuritaust.

See, kust me isiksustena tuleme, avaldab otsest mõju kogukonnale ning moodustab selle lahutamatu osa, nii selle, mis kogukonda kosutab, kui ka selle, mis ajapikku hakkab raskusi tekitama. Selles peitubki üheskoos elamise rikkalikkus, mis käivitab igaühes paratamatu sisemise kasvu protsessi. Avameelsus oma kogemuste osas ja nende jagamine kogukonnaga selleks ettenähtud aegadel on osa kogukonna ehitamise protsessist.

Kogukonnas elamine ja töötamine suunab tähelepanu indiviidi isiklikele vajadustele ja nende kohandamisele kogu rühma, projekti ning terve maailmaga. See on kestev protsess, mis kutsub meid üles vabastama vanu sotsiaalseid mustreid ning mis kuulub iga inimese teekonna juurde, tehes sellest imepärase seikluse. Tulles võistluslikust kultuuriruumist, milles valitseb puudusetunnetus kultuuri, mis põhineb jagamisel ja küllusel, tuleb omaks võtta arusaam, et kanda hoolt nii iseenda kui ka kellegi teise isiklike vajaduste eest on tegelikult üks ja see sama.

Oluline on panna tähele suhtumist ja oskusi, mis on vajalikud protsessi läbimisel ning mida võib vaadelda isikliku kasvu keskmena.

Kogukonnaga liitumine toob igaühele kindlasti kaasa palju isiklikke väljakutseid. Kuid neis väljakutsetes peitub ka suur isikliku arengu potentsiaal ning kui see potentsiaal kasutusele võtta, võib kogukonna ehitamise teekond osutuda äärmiselt tulutoovaks.