Teadlikul jagatud kavatsus (suund, milles kogukond soovib liikuda) on pea kõigi ühisprojektide peamine tugisammas. Kavatsuse kindlaksmääramine, selle põhjal arenemine ja sellele kindlaks jäämine nõuab nii esmast pingutust kui ka püsivat tähelepanu kogu edasise aja jooksul. See tagab ühtlase „kulgemise” ja aitab jõuda eesmärkideni. Ühisprojektide kavatsus võib olla nii peenekoeline (vaimne) kui ka praktiline (materiaalne).

Kavatsus on see, mis määratleb, millised inimesed, vastavalt oma isiklikele motiividele, rühma kuuluvad ja kes sellest välja jäävad. See on igati loomulik, sest igal projektil on oma tuum ja kindlad omadused (näiteks, kui lähedane on kogukond omavahel, kas lemmikloomad on lubatud, milline on seisukoht liha söömise osas jne.), see on filter, mis määrab, millistele inimestele antud projekt paeluv on ja kui palju nad end sellega samastada suudavad.

Erinevatest kavatsusse puutuvaist aspektidest ja protsessidest rääkides, on esmaseks inimese ühinemiskavatsuse või projekti algatamise isiklik eesmärk. Isiklik kavatsus ja eesmärk määratlevad individuaalse panuse kogukonda. Enamasti on see seotud isiklike vajaduste ja soovide täitmisega, näiteks vajadus mõtestatud sõpruskonna, sisuliselt paeluva töö või elukeskkonna muutuse järele või soov terveneda minevikusuhete haavadest vms. Isiklikud eesmärgid loovad enamasti võimaluse kogukonna arendamiseks. Sageli ei pöörata sellele piisavalt tähelepanu.

Teine oluline kiht on seotud jagatud kogukonnapõhiste kavatsustega. Sageli väljendub selle kihi info visiooni, missiooni ja eesmärkidena. Lisaks neile kolmele mõistele kasutatakse eri rühmades veel termineid nagu: sihid, väärtused, suunad jne. Selgelt sõnastatud kavatsused aitavad end arusaadavalt väljendada potentsiaalsetele liitlastele, liikmetele, partnereile, toetajaile jne. Sisemiselt aitab see luua selgust selles, mis on kogu ettevõtmise tegelik sisu.

Sealt edasi aitab kavatsus ühisprojektil ühiskonna tasandil oma kohta leida. Kuidas nähakse projekti ja seda ümbritseva ühiskonna suhteid? Edukad projektid rajanevad enamasti liitudel erinevate mõjugruppidega, mille hulka kuuluvad nii teised, sarnase maailmavaatega projektid kui ka hoopis teiste suunitlustega ja mitmekesisemate huvidega indiviidid, rühmad ja institutsioonid.

Tulles taas kogukonna kui ühe raku mikrokosmose metafoori juurde, näeme, et rakk vajab rakumembraani selleks, et kõik selle elemendid koos püsiksid ja säiliks üks ühtne ja unikaalne tervik. Membraan annab igale rakule eraldiseisva identiteedi, eraldades selle keskkonnast ja võimaldades tänu oma osmootsele struktuurile välisega vahetada infot, toitaineid ja eritisi. Samamoodi vajab koostööprojekt oma mõttelist membraani, mis hoiaks seda koos erinevais elufaasides, eriti raskuste ja konfliktide perioodidel. Meie kogemuse kohaselt on üks parimaid samme, mida kogukonnad teha saavad tagamaks valguskiire olemasolu ka kõige pimedamatel hetkedel, luua kogum dokumente, mis kirjeldavad ja kinnitavad kogukonna transpersonaalset identiteeti, sidudes inimesi isiklikest huvideväljast sügavamalt ja laiahaardelisemalt.

See kogumik peaks sisaldama dokumente, milles on erinevaid üldplaane ja ajaraamistikke, mis ulatuvad kõige abstraktsematest ja üldisematest pikaajalistest nägemustest (visioon), kuni konkreetsema, defineerituma ja projekti puudutavamani (missioon) ja sealt edasi veelgi detailsema, praktilisema ja ajaliselt täpsustatumani (eesmärgid), kuni koosolekuprotokollideni, mis kirjeldavad täpselt iga kavandatavat tegevust (tegevuskavad: mida, kes, millal ja kus). Samuti peaks see kogumik sisaldama õiguslikke dokumente, mis peaksid teiste põhidokumentidega olema võimalikult kooskõlas. Need dokumendid on omavahel seotud nagu redelipulgad või geenid DNA ahelas.

Nende väljenduseks saavad olema ülesehitus ja elluviimine, mis toovad omakorda ringiga tagasi algse rajamiskavatsuse juurde.

Tagamaks, et need kogukonna membraani elementaarsed osad on tõesti ühised ja neid nähakse kui midagi kõigisse puutuvat, on vaja nende loomist osalusmeetodil, neid omavahel arutades ja läbi töötades ning andes inimestele võimalus lisada sinna oma isiklikke vaateid, kavatsusi ja pühendumist.

Ja kõige viimaseks tuleb meil leppida sellega, et koostööprojekt on nagu elus organism, millel on oma sisemine ainevahetus ja elutsükkel. See on midagi, mis kulgeb läbi sünni, lapsepõlve, teismeea, küpsuse, vanaduse ning jah, ka läbi surma tsükli.