Oleme igapäevaelus sügavalt lõimunud oma sotsiaalsesse konteksti, mis reageerib hulgale stiimulitele ja suhetele. Elu või töö kogukonnaprojektis võib neid mõjutegureid mitmekordistada, mõjutades meie käitumist ja emotsioone sügavaimal võimalikul moel. Miks koosoleku algus lükkub edasi, kui härra Rohe pole kohal, isegi kui ta hilineb? Miks ei pane keegi proua Valge kommentaare tähele, need ei jõua pabertahvlile ega isegi mitte protokolli? Miks me tunneme end ebamugavalt ja pelgame oma mõtteid avaldada, kui teatud kindlad inimesed läheduses viibivad?

Arnold Mindell on avastanud ja sõnastanud väga jõulise ja igas sotsiaalses olukorras esineva isikutevahelise dünaamika. Mindell on Ameerika terapeut ja õpetaja ning protsessile suunatud psühholoogia ehk protsessitöö rajaja. See teooria käsitleb järku ja privileege – sageli peame mõlemat sõna üsnagi vastumeelseks ja isegi ebameeldivaks, sest me soovime eemale tõrjuda ideed ühiskondlikust hierarhiast ning püüdleme võrdsuse ja võrdõiguslikkuse poole. Kuid liigne naiivsus järkude tekkimises osas võib minna meile maksma kenakese hulga aega ja meelehärmi ning tuua kaasa laastavaid konflikte.

Mindell sõnastab privileegi kui võimaluse, mis on meile kättesaadav, näiteks võimalus oma vaba tahte alusel valikuid teha. Iga kord kui me midagi valime, kasutame me seda võimalust ja naudime privileegi seda teha. Seega tähistab järk siinkohal summeeritud privileege, mis meil antud kontekstis on. Mida rohkem võimalusi meil on, seda kõrgem on meie järk. Kõrgema järgu saamine või saavutamine on sageli põnev või paeluv, samas kui madalamasse järku langemine võib olla üsnagi ärritav või masendav.

Mindelli sõul on järk iseenesest kogum erinevaid faktoreid, mis lähtuvad meie sünnipärast, sotsiaalsest staatusest, rahvusest, isiklikest annetest, psühholoogilisest stabiilsusest, vaimsest ühendatusest ja veel paljustki muust. Osad aspektid on teistest ilmsemad, kuid hoolimata sellest, on neil kõigil oma osa selles, kes me oleme täna. Osad neist on evolutsioonilised ja neid saab aja jooksul muuta. Teised on muutumatud ja nendega saab leppida kui paratamatusega.

Sõltudes täielikult kontekstist varieerub meie järk (vahel lausa dramaatiliselt) vastavalt meid eri aegadel ja kohtades ümbritsevaile sotsiaalsetele tingimustele. Kuna me oleme olemuslikult sotsiaalsed olendid, siis oleme võimelised oludega koos muutuva järgumuutusega kohanema ja seda koguni niivõrd, et me ei ole tavaoludes sellest võimsast dünaamikast isegi teadlikud.

Seega, püüeldes kestva, eluterve ja toetava kogukonna poole, tuleb meil teadvustada ka järku, kui mõjufaktorit, et aidata nii endal kui ka oma kaaslastel tekkivaid pingeid õigesti käsitleda ja seeläbi potentsiaalseid konflikte vältida.

Kogukonnad püüdlevad enamasti sotsiaalse võrdsuse poole, mis on paljude inimeste jaoks oluline väärtus. Kuid selle väärtustamine sunnib meid vahel ignoreerima seda rolli, mida järk mängib kõigis inimsuhetes ning see ajab asja pigem hullemaks kui paremaks. Oma järgu õige kasutamine on kingitus tervele kogukonnale ja ka sulle endale. Kogunevad, väljendamata jäävad pinged muutuvad lõpuks vihaks, kibestumiseks ja mõruduseks, mis võivad – ja on ajalooliselt seda ka teinud – viia rünnakute ja isegi revolutsioonideni. Paraku ei kipu me ajaloost kuigivõrd õppust võtma ja tragöödiad kipuvad end ikka ja jälle kordama.

Järgust ja selle mõjutustest aru saamine on nagu uus paar prille, mis muudab seni udused, ebaselged ja ebamugavad hõõrumised korraga selgepiirilisteks. See pole kindlasti ainus sotsiaalses ringis toimiv dünaamika, kuid see määratleb vägagi suure osa inimestevahelistest suhetest. Järk on oluline ja seda ei tasu ei ignoreerida ega alahinnata.

Kui erinevate järkude küsimus pole mitte tabuteema, vaid midagi, millest rääkimises on kogukond omavahel kokku leppinud, siis saab kõige seonduvaga ka teadlikult tegeleda. Loomulikult on inimene, kes on kogukonnas aastaid elanud ja seal vastutusrikast rolli kandnud mõjuvõimsam, kui äsjaliitunu. Selle üle arutlemine ja järgu muutmise võimaldamine (näiteks, suuremat vastutust võttes), selle asemel, et järkude teemale selg pöörata, aitab kaasa ka oluliselt suurema sotsiaalse võrdsusega kogukonna moodustumisele.

Juhiroll on sellega väga lähedaselt seotud teema, mida samuti sotsiaalse võrdsuse poole püüdlevais kogukondades eitama kiputakse. Isegi kui juhti pole määratud, see paratamatult tekib. Alati on inimesed, kes ütlevad: „Jah, me saame sellega hakkama!” ja hakkavad asju tegema ning on need, kes ei kipu asju algatama. On vägagi vabastav kui need väljaütlemata rollid ka ära sõnastada. Inimesed, kellele on otsesõnu mingi roll antud, saavad siis ka selgesõnalist tagasisidet oma töö kohta. Kui inimene ei tegutse oma rolli täites kogukonna huvides, siis võib ta rollist kõrvaldada. Mitteametlik juhiroll on enamasti hoopis raskemini hallatav.

Tihti on kõige mõttekam pöörduda kõige kompetentsema ja kogenuma inimese poole palvega astuda juhirolli ja langetada neid otsuseid, mida ei pea terve rühmaga arutama. Kujutlege maja ehitamist ilma arhitekti või töödejuhatajata – valmis saanud hoone ei pruugi olla kuigi kindel või pole see eriti meeldivalt kavandatud.

Juhirolli tuleks vaadelda kui kogukonda teenivat rolli. Hea juht on alati ühiste väärtuste ja kogukonnaliikmete teenistuses. Ta võtab alati arvesse kõigi kogukonnaliikmete võimeid ja jagab ülesandeid vastavalt nende oskustele ja potentsiaalile. Selline juht võtab teadlikult vastutuse, et luua olukordi, kus igaüks saab täiel määral oma potentsiaali avada.

Oluline on, et uutele ja vähem kogenud liikmetele antakse võimalus oma juhioskusi arendada ja vastutust võttes oma järku kasvatada.
Moodustades meeskondi kogenumatest ja vähemkogenutest või siis meeskondi, kuhu kuuluvad ühelt poolt professionaalid ja teiselt poolt kogukonnaelu hästi tundvad inimesed, on hea viis, kuidas inimesi omavahel tuttavaks teha ja neid olulistes rollides avanema suunata.

Paljude kogukondade eesmärgiks on luua „kogukond, mis koosneb juhtidest”. See ei ole hierarhiline rühm, mida juhib väike juhtgrupp. See ei ole ka struktureerimata egalitaarne üksus, vaid pigem organism, kus igaühel on oma paik ja igaüks võtab vastutuse ja juhirolli tema jaoks olulistes valdkondades, milles ta ka kompetentne on. Kui igal teemal on oma juht, siis on oluliselt lihtsam aktsepteerida ka seda, et teised juhivad teisi valdkondi.