Kogukonnavaim ja rühmaidentiteet
Teiste sekka kuulumise tunne on üks inimese fundamentaalsetest vajadustest, mis sunnib meid omavahel gruppidesse koonduma. Üks äsjamoodustunud inimrühma esimesi väljakutseid ongi identiteedi määratlemine ja ühise kogukonnavaimu tekitamine. Ühtseks grupiks sulandumine ja minast meieks saamine nõuab aega, kuid samavõrra nõuab see ka arusaama kõigest sellest, mis leiab aset inimeste sisemaailmas ja kuidas kollektiiv saab sulandumisprotsessis toeks olla. Ühtse identiteedi loomine on ülesanne, mis nõuab loovust, selget pead, visiooni ja tugevat tahet.
Juba iidsetest aegadest peale on enamik kollektiivseid identiteete põhinenud vastandumisel „teistega” (meie versus nemad). See näitab, et sotsiaalne sidusus, mis tuleneb välise vaenu vastu koondumisest on vana ja tugev paradigma. Nii on ka ökokülad olnud varasematel aegadel tuntud kui teatav „vastandkultuur”, mis pole küll olnud algsete kavatsuste seas, kuid on kaasnenud senitundmatute väärtuste esindamisega. Sisemise ühtekuuluvuse põhjal sündiva kollektiivse identiteedi loomiseks vajaliku ettepoolevaatavalt tegutseva, avatud ja kaasava õhkkonna saavutamiseks on vaja eelmainitud paradigma ületada. Sisemine ühtekuuluvus ei tähenda siinkohal üheülbalisust – elutervetes kogukondades saavad indiviidid õide puhkeda just oma unikaalsuses.
Tuues paralleeli bioloogiast: rühmaidentiteet sarnaneb elusa raku identiteedile. Rakus on mitmeid organelle, mis täidavad kindlaid individuaalseid funktsioone, samas kui kollektiivselt täidetakse suuremat ühtset ülesannet, mis sõltub juba selle organi või koe olemusest ja funktsioonist, millesse rakk kuulub. Rakku piiritleb rakumembraan, mille kaudu rakk saab energiat, toitaineid ja suhtleb teiste rakkudega.
Rühma jaoks on tuumidentiteediks tavaliselt visioon, missioon ja eesmärgid, mis väljendavad selle funktsionaalset olemust. Ideaaljuhul on visioon, missioon ja eesmärgid paika pandud juba grupi moodustamise algfaasis ja nende juurde pöördutakse ikka ja jälle tagasi, tegemaks kindlaks, kas need ikka peegeldavad jätkuvalt rühma sügavaimat sisimat identiteeti. Selge identiteet tõmbab ligi uusi liikmeid, sest rühma mõjub autentse ja usaldusväärsena, inimesed näevad kuhu ja kuidas nad saavad sobituda ning kuidas nende tegevus saab panustada terviku toimimisse. Ebaselge identiteet sunnib gruppi looma kunstlikke, mehhaanilisi jooni gruppi kuulujate ja mittekuulujate vahele, samuti jäävad defineerimatuiks n.ö organellide funktsioonid. Ebamäärase identiteediga rühmadel on sageli raskusi uute liikmete saamise ja olemasolevate säilitamisega, tänu hõõrumistele, segadusele ja sageli esilekerkivaile konfliktidele.
Kuidas uued inimesed rühmaga liituvad? Milliseid inimesi paelub mingi kindel projekt? Kui palju uusi liikmeid võib rühmaga liituda ja mis tingimustel? Need küsimused kerkivad esile igas rühmakoostöö projektis ja õigete vastuste leidmine ei pruugi olla lihtne. Kindlasti on abiks tubli annus realistlikku mõtlemist.
Selgepiirilise identiteediga rühmad on ka teadlikud oma tugevaist ja nõrkadest külgedest, võimalustest ja piirangutest. Nad ei loo idealiseeritud, ebarealistlikku kujutelma ega meelita ka seega ligi peadpidi pilvedes hõljujaid – neid, kellel on liiga kõrged ootused nii materiaalsete võimaluste (toit, majutus, töö, tervishoid jne.) kui ka peenemate psühholoogiliste ja sotsiaalsete vajaduste osas. Peenemad vajadused on enamasti varjatumad ja neid on raske esmapilgul kindlaks teha. Uustulnukatega kaasneb risk, et nende võimalikud jõulised käitumismustrid toovad rühmas kaasa tugeva stressi hetkel, mil nende harjumused, sõltuvused ning mentaalsed ja emotsionaalsed eripärad ükskord ilmnema hakkavad. On naiivne arvata, et iga probleem on lahendatav või et iga inimene võib igal ajal liituda.
Nagu juba eelmiseski peatükis sai mainitud, saabub igaüks rühma oma isikliku pagasiga, millesse kuuluvad kogemused, emotsioonid, anded, harjumused, kapriisid, probleemid jne. See mitte ainult ei mõjuta rühma kui tervikut, vaid avaldab mõju ka iga üksiku rühmaliikme elule, eriti siis, kui tegemist on väikese (alla 20-liikmelise) grupiga.
Siiski on kogukondadel ka oma tervendav toime. Seega ei tasu imeks panna, et need tõmbavad ligi inimesi, kes ühel või teisel moel tervendust vajavad. Kui kogukond sellele piisavalt palju tähelepanu ei pööra, võib psühholoogiliselt nõudlik isiksus tekitada üsnagi suure segaduse. Kogukonna roll ei ole töötada sügavate psüühiliste haavadega ega investeerida nende tervendamisse aega ja energiat, välja arvatud siis, kui tegemist on sisemiselt piisavalt terve kogukonnaga ja selle otsene ja väljaöeldud kavatsus ongi olla terapeutiline töörühm. Noored kogukonnad peavad oskama märgata ja ära tunda valu ja kannatusi, nende olemasolu tunnistada, kuid siiski keelduda psühholoogiliselt ebastabiilse uue liikme vastuvõtmisest, vältimaks riski, et too kogu grupi energiast tühjaks imeb.
Teisalt võib ülemäärane konservatiivsus ja kaitse rühmale kahjulik olla, piirates grupi arengut ja lõigates selle ära elutervest inimeste ja energiate voolamisest, mis võib lõppeda kogukonna sumbumisega. Tasub meeles pidada, et rakumembraanid on hea läbilaskevõimega, kuid äärmiselt valivad.
Neis koostöörühmades, kus inimesed teevad koos peamiselt tööd, on uute liikmete vastuvõtmine märkimisväärselt lihtsam. Kuid tihedalt koos olevais kogukondades tuleks uute liikmete vastuvõtmisele pöörata suuremat tähelepanu ja töötada välja selleks detailne protseduur. Näiteks võib selle protseduuri juurde kuuluda katseaeg, mil rühm saab tutvuda inimesega ja inimene rühmaga (selle sisekultuur, omavahelised kokkulepped jne.). See on aeg, mil liikmel on lihtne rühmast lahkuda või ka rühmal liikmelisus tagasi lükata, juhul kui emmal-kummal pool tekib tugev vastuseis. Katseaja vältel võidakse uuel liikmel paluda vaadelda, küsimusi esitada ja leida viise rühma sulandumiseks. Pärast kokkulepitud aja möödumist saab uus liige õiguse osaleda otsustusprotsessis, väljendades oma mõtteid, vaateid ja arvamusi. Hääleõiguse saab ta veel järgmise ajaperioodi järel, kui uus liige ja rühm on veelgi paremini üksteist tundma õppinud ja vaatenurki ühildada jõudnud. Hea mõte on näiteks anda uustulnuk mõne vanema rühmaliikme n.ö tiiva ja juhenduse alla. Selline järk-järguline sisenemine tekitab turvatunde nii rühma vanemaile olijaile kui ka uuele tulijale. See ei lase ka tihedalt läbipõimunud kogukonnal muutuda tihkelt läbipõimunud kogukonnaks. Ideaaljuhul peaks sama protseduur rakenduma võrdselt kõigile uutele tulijatele, sealhulgas ka juba gruppi kuuluvate liikmete sugulastele.
See toob meid kogukonna õiguste ja vastustuse temaatikasse. Uued liikmed on enamasti varmalt valmis võtma omaks nii õigusi kui ka jagama vastutust ning sellele pühenduma, kui nad on – taas kord – sellest selgelt ja üheselt mõistetavalt informeeritud. Nii antav panus kui ka saadav kasu on selgelt ja arusaadavalt määratletud. Pühendumine ühisprojektile peaks olema siduv määratud ajaks, pärast mida võib seda nii pikendada kui ka katkestada.
Juba pisut rohkem ülesehituslikku külge puudutavast temaatikast rääkides: koostööprojektid nõuavad enamasti kaasavat otsustusprotsessi, mis väärtustab nii kõigi rühmaliikmete vabadust kui ka vastutust.
Igas olukorras soodustavad selgus ja läbipaistvus pikaaegset ja ehedat usaldust. See kehtib nii isiklike suhete (üksteise usaldamine) kui ka rühma kui terviku (kogukonna usaldamine) kohta. Tõhus ja ilma vasturääkivusteta tagasiside võib rühmaoludes suisa imesid korda saata, kasvatades usaldust ja usaldusväärsust.
Vahel võib mõnes rühmaliikmes üpriski kiiresti pead tõsta soov oma võimu väärkasutada. See on põhjus, miks positsioon, rollid ja arhetüübid on teine oluline tähelepanu nõudev aspekt. Ükskõik, milline on meie keskmine pikkus, alati on keegi, kes on rühmas kõige lühem ja keegi, kes on kõige pikem. Nii on alati olemas ka kõige jutukam ja kõige vaiksem rühmaliige. Sellist asja ei ole võimalik vältida, kuid sellest tasub teadlik olla ja kasutada seda teavet, aitamaks nii isiksustel kui ka rühmal tervikuna liikuda edasi ühisel teekonnal küpsuse poole. Küpsus toob kogukonnaellu äärmiselt olulise nähtuse: oskuse kõiki asju mitte liiga isiklikult võtta.
