Iga koostööprojekti puhul tuleb leppida kokku kõigi liikmete põhilised õigused ja ülesanded. Üks olulisi küsimusi siinkohal on kogu projekti majandusliku külje korraldus.

Kas kõik peavad tasuma ühe palju? Kas summa sõltub kasutatava pinna suurusest? Kas see erineb juhul, kui inimestel on erinevad majanduslikud võimalused? Aga mis saab eakatest, kes saavad väikest pensioni? Kuidas jääb lastega? Need on olulised küsimused, mis peavad kohe projekti algfaasis vastuse leidma.

Paljud jätkusuutlike kogukondade arendamisega seotud inimesed hindavad solidaarsust ja väiksemate majanduslike võimalustega inimeste kaasamist. Majandusliku korralduse sätestamisel tuleb need väärtused ka praktikasse rakendada. See on projektikujunduse üks võtmehetki. Siinkohal on vaja võtta aega ning uurida inimeste raha ja finantsmajandusega seotud väärtusi ja uskumusi. See on äärmiselt emotsionaalne teema ning sellel on rühmaidentiteedile suur mõju. Siinkohal saab ja peabki kasutama süvajagamise meetodeid, et kõik saaksid väljendada oma suhtumist majandusküsimustesse ja oleks võimalus üksteise uskumustega tutvuda. Pelgast korraldusliku külje arutelust ei piisa.

Jätkusuutlikud kogukonnaprojektid on leidnud terve rea lahendusi majanduslikule korraldusele. Mõned kogukonnad lähenevad majandusliku ebavõrdsuse küsimusele kogu sissetulekut omavahel jagades ja kogu kapitali projekti arengusse suunates. See võib paljudele kõlada pisut liialdatuna, kuid nende kogukondade kogemus näitab, et see süsteem toimib küllaltki hästi ja seda peetakse sageli paljudest teistes meetoditest kõige hõlpsamaks. Praktikas on ilmnenud, et kogukonnad, kes leppisid selles meetodis kokku veel enne kogukonnana alustamist, on selle rakendamisega ka edukalt toime tulnud ning tehtud valikuga äärmiselt rahul. On ka kogukondi, milledes peljatakse kohe nii suurelt alustada ning lepitakse kokku teistsugune stardimudel. Neis küll püütakse jõuda välja „ühiselt jagatud majandusmudelisse”, kuid paraku on aeg näidanud, et see on osutunud äärmiselt raskeks ning ühismajanduseni jõutakse sel viisil haruharva.

Kogukonnad, mille liikmed ei soovi kogu oma sissetulekut teistega täielikult jagada, on leidnud erinevaid meetodeid, kuidas säilitada kogukonnas majanduslik solidaarsus. Näiteks:

  • Fikseeritud summa või ruumikasutusest sõltuva panuse asemel, tasutakse kindel protsent igakuisest sissetulekust rendi-, toidu- ja muude ühiste kulude katteks.
  • Kõik lastega seonduvad kulutused katab kogukond.
  • Luuakse kogukonnasisene n.ö solidaarsusfond (loe lähemalt raamitud tekstiosast)
  • Antakse üksteisele intressivabu laene või tehase annetusi, et mitteametlike meetoditega tasakaalustada majanduslikke võimalusi.
„ZEGG-Grund” solidaarsusfond

ZEGGi kogukonnas töötavad paljud liikmed vabakutselistena. Kui nad haigestuvad, puudub neil ka sissetulek. Seega otsustati kogukonnas seada sellisteks puhkudeks sisse ühine „kindlustus” ehk „ZEGG-Grund”. Kogukonnaliikmed on leppinud kokku, et juhul kui keegi haigestub kauemaks kui nädalaks ega saa raha teenida, maksab iga kogukonnaliige tema eest 15 Eurot kuus. See teeb kokku 900 Eurot, mis antakse haiguse või õnnetuse tõttu töövõimetuks jäänud vabakutselisele.