Otsustusprotsess

Heas otsuses on arvesse võetud kõigi nende inimestega, kes selle otsuse tulemustega elama peavad.

Ühisprojekti puhul peab otsustusprotsess olema selge, läbipaistev ja kõigi rühma liikmete jaoks legitiimne. Peamine raskus, mis kogukondades esile kerkib on otsuste rohkus. Kõik asjad ei pea olema reguleeritud ega põhinema otsusel. Alati on mõistlik küsida: „Kas me tõesti vajame selles asjas ühist seisukohta või ehk on aktsepteeritav, et see on igaühe isiklik otsus?”

Erinevat tüüpi otsuste langetamiseks saab valida erinevaid otsustusprotsesse – olenevalt asjassepuutuvate inimeste arvust. Otsuseid mõõdetakse reeglina nende tagajärgede suuruse ja olulisusega kogu rühmale.

Eristada saab kolme tüüpi otsuseid:

Strateegilised otsused: projekti üldiste eesmärkide ja nende saavutamisviiside määratlemine. Aja jooksul avaldavad sellised otsused mõju kõigile osalistele. Otsuste langetamises peaks osalema terve kogukond või vähemalt peaks iga rühmaliige olema mingilgi moel otsustusprotsessis kaasa löönud.

Organisatoorsed küsimused: kuidas suurema efektiivsuse saavutamiseks korraldada kogukonna või projekti erinevaid osi ja aspekte. Neid otsuseid peaks langetama kas terve kogukond või siis asjassepuutuvad isikud.

Operatiivotsused: igapäevaste tegevuste käimashoidmiseks on reeglina parim moodustada väiksed, stabiilsed töörühmad või määrata isikud, kes igapäevaste tööde eest hoolt kannavad.

Õiged tingimused soodusavad head otsustusprotsessi:

  • Inimestel on küsimusealusest teemast piisavalt teavet ja piisavalt aega, et asja üle järele mõelda.
  • Hästi modereeritud ja suunatud otsustusprotsess võimaldab kõigil protsessis kaasatuil samal määral kaasa lüüa.
  • Otsused tuleb üles kirjutada ja ratifitseerida vastavalt kokkulepitud otsustuskorrale.
  • Otsuseid tuleb jagada terve kogukonnaga ja need peavad olema kõigile kättesaadavad.

Tüüpiliselt on ühiste otsuste vastuvõtmine otseselt seotud juhtimissüsteemiga:

  • Osalus- ja otsene demokraatia: enamuspõhised otsused, olgu see siis valdav 50% enamhääl või kindlaks määratud enamushääle piir, näiteks 70%.
  • Konsensusepõhine otsustamine: otsus läheb läbi siis, kui mitte keegi seda ei takista.
  • Üldise nõusoleku põhine otsustamine (sotsiokraatia): otsused lähevad läbi siis, kui ei teki ületamatut põhjendatud vastuväidet ehk kõik on üldjoontes nõus. „Hetkeseisuga piisavalt hea ja piisavalt turvaline, et proovida,” see lause iseloomustab sotsiokraatlikku otsustusprotsessi kõige paremini.
  • Kollektiivne intelligents saab avalduda siis, kui inimestele ja töörühmale antakse võimalus teha ja omavahel jagada konkreetseid ettepanekuid otsuste osas. Ettepanekud on otsustusprotsessi alustaladeks, seega on ka ettepanekute ühine arendamine kaasava otsustamise puhul kesksel kohal.

Arendades otsustuskultuuri, milles vastuväiteid ettepanekule käsitletakse kui kingitust tervele kogukonnale, tugevneb ka kogukonnavaim. Vastuväited aitavad ettepanekut täiustada ja suutlikkus erinevaid arvamusi ühte sulandada kosutab tervet kogukonda.

Ettepanekute väärtuslikkus sõltub samuti kindlaist kriteeriumeist. See peab jääma antud rühma otsustusõiguse piiresse. See peab olema suunatud probleemile või olukorrale, mis tõesti antud rühma pädevusse jääb. Probleemile või olukorrale tuleb viidata otsesõnu. Probleemi käsitletakse kui pinget ja see pinge peegeldab vahemaad praeguse olukorra ja soovitud tulevikupüüdluse vahel. Otsus peaks olema suunatud probleemi põhjusele, mitte selle sümptomitele. Põhjused peavad olema selgelt välja toodud, samuti ka need vajadused, mis ei ole praeguses olukorras täidetud. Ettepanekut toetavad põhjendatud väited, mis kirjeldavad, kuidas probleemile läheneda. Ettepanek ei ole kinnine, pigem avatud. See ei ole nõue. Seda võib täiendada teiste võimalike lahendustega, seda võib ühises protsessis edendada ja muuta. Kui võimalik, võiks ettepanek sisaldada tegevusplaani ja –kava. Tegevuskava peaks tooma välja olulised verstapostid, olema realistlik, tehtav, mõõdetavate tulemustega ja pakkuma võimalusi, kuidas tõestada, et viidatud vajadused saavad või said täitumuse.

Kokkulepete austamine: üks raskuspunkte on otsuste ja/või kokkulepete täitmata jätmine. Tuleks juurutada süsteem, mis aitab jälgida, kas otsused ka tegelikult ellu viiakse.