Millised on inimeste vajadused? Lahti selgitada on neid püütud nii mõnestki psühholoogilis-sotsiaalsest perspektiivist lähtuvalt. Maslow ja tema püramiid ning mitmed teised teooriad pakuvad meie vägagi praktilist raamistikku mõistmaks mitte ainult meis pesitsevaid vajadusi vaid ka nende hierarhiaid ning omavahelisi seoseid.

Vajadused on iga inimese emotsionaalse aktiivsuse keskmeks. Nii algelisemad, mis on seotud ellujäämisega kui ka peenekoelisemad, mis keskenduvad eneseteostusele ja transtsendentaalsusele – kõik on meie eluteekonna elutähtsad osad. Ja kõik on sõltuvad kollektiivist ja sotsiaalsest keskkonnast. Mitte ühtegi meie inimvajadust ei saa rahuldada ilma kaasinimeste kaasalöömiseta.

Emotsioonid ja tunded on nagu sensorid, mis osundavad, kas meie vajadused on hetkel rahuldatud või mitte. Ebameeldiv emotsioon viitab sellele, et midagi on viltu ja kutsub meid üles tegema mõnd muutust või liigutust. Meeldivad emotsioonid kinnitavad, et kõik on hästi ja tasakaalus ning me võime end lõdvaks lasta, viibides rahulolu ja stabiilsuse seisundis.

Vajadused, ükskõik kas teadvustaud või mitte on meie emotsioonide tärkamise keskmeks. Neist moodustub ruum, milles „mina” (indiviid), muutub tugevamaks. See „mina” võib end kogukonnale vastandada, kui ta tunneb, et tema vajadustele pole tähelepanu pööratud või neid pole ära kuulatud ega rahuldatud. Saada teadlikuks oma emotsioonides ning võtta omaks ainuisikuline vastutus oma emotsionaalse tausta eest, on kogukondliku elu ja töö üks olulisimaid eeldusi. Kui soovime elada ja/või töötada koos teiste inimestega, siis käivitame sellega protsessi, mille käigus paratamatult langeb osade meie vajaduste rahuldamine osaliselt teiste hoolde. Näiteks jagame oma vajaduste rahuldamiseks ühised ruume ja ressursse. See nõuab üsnagi suurt kindlustunnet, mida projekti algfaasis paraku veel ei pruugi eksisteerida. Erinevate konfliktide ilmestumine ja rühmaliikmete eripalgelisuse avaldumine esitavad sellele kindlusele omakorda uusi väljakutseid.

Võime kokkuvõtlikult öelda, et isiklikud vajadused ilmestuvad järgmiste valdkondadena: n.ö turvalise tsooni loomine (usaldus ja vabadus), armastus ja suhted (kuulumine ja omaksvõtt), tunnustus ja mõjukus (osalus, tähenduslikkus ja voli) ning isikliku täitumuse võimalikkus.
Meie isiklikud vajaduste ümber keerlevad protsessid vastanduvad meile mitmel moel. Seesmiselt: meie võime avatult kuulata oma enese vajadusi, ilma end ei enese ega teiste eest peitmata. Olles valmis neid täitma, kuid mitte iga hinna eest.

Inimsuhetes: mõistvus teiste inimeste vajaduste suhtes, ilma neile hinnanguid andmata või neid oma isiklike mõõdupuude järgi mõõtmata. Erinevate eluetappidega või eriliste olukordadega kaasneva eripalgelisuse aktsepteerimine ning suhtumine teiste vajadustesse kui üleskutsesse, mitte nõudmistesse.

Rühmas: võime vajadusi integreerida ja suunduda isiklikkusest kogukondlikkusse, eesmärgiga rahuldada nii oma enese kui ka teiste samalaadseid vajadusi.

See erineb täiesti individualistlikust kultuurist, mis on meid õpetanud vajaduste täitmise nimel võistlema, võideldes omavahel, pimestatuina ressursside, turvalisuse, helluse ja tunnustuse puuduse illusioonist. Pinged, mis tekivad kaasatoodu ja loodava vahel, suunavad meid vabanemisele. Meil tuleb vabastada endast võistlusliku käitumise mustrid ja „nõudliku ego” pealetükkivus.

Selline protsess nõuab sisekaemust ja oma nii varjatud kui ka ilmsete uskumuste küsimuse alla seadmist ning südame ja meele avamist uutele asjadele, mis tegelike kogemustega kaasnevad. Elamine jagatud protsessis koos teiste inimestega muudab selle lihtsamaks ning aitab kasvatada kindlustunnet ja vastastikkust toetust. Rühmaliikmeina ei lase me oma isiklikul vastutusel käest libiseda, vaid avame end võimalusele, et pealtnäha vastandlikud vajadused võivad moodustada ühe tervikliku pildi.