Vajadused on tugevaks motivatsiooniallikas, mis suunab inimesi tegutsemise ja eneseteostuse suunas. Alates kõige põhilisemast ja ellujäämisega seonduvast kuni kõrgemate eneseteostuse ja transtsendentaalsusega seotuteni – vajadused on meie eluteekonna lahutamatu osa. Vajaduste rahuldamine omakorda sõltub kollektiivist ja sotsiaalsest keskkonnast, sest enamikku meie vajadusi ei ole võimalik rahuldada eraldatuses.
Inimeste vajaduste kirjeldamiseks ja klassifitseerimiseks on loodud erinevaid psühho-sotsiaalseid vaatenurki. Sealhulgas Maslow vajaduste hierarhia ja veel nii mitmedki muud teooriad, mis loovad praktikasse rakendatava raamistiku erinevate vajaduste ja nendevaheliste seoste mõistmiseks.
Üks moodus üksikisiku vajadusi klassifitseerida on jagades need nelja kategooriasse:
- Vabadus ja usaldus – turvalise ruumi loomine
- Kuuluvus ja omaksvõtt – armastus ja suhted
- Tunnustus ja mõjukus – osalus, tähenduslikkus ja võimekus
- Isiklik täitumus
Vajadused, olgu need siis teadvustatud või mitte on sageli konfliktide ja tugevate emotsioonide keskmeks. Õigupoolest on emotsioonid sageli indikatsioon sellest, kas inimese vajadused on rahuldatud või mitte. Rahuldamata vajadused kutsuvad sageli esile viha, kurbuse, segaduse ja endassetõmbumise. Sageli viivad need ka oma individuaalse „mina” rõhutamiseni ning võivad tuua kaasa usu ja usalduse kaotamise kollektiivi suhtes. Leida iga emotsiooni taga peituv vajadus, on hea moodus piiritleda konflikt ja leida mõistmine ning ühine keel ka edasise koostoimimise jätkumiseks. Küps, oskuslik ja vastutustundlik toimetulek emotsioonidega nii isiklikul kui ka kollektiivsel tasandil on kogukonnana tegutsemise ja toimimise juures määrav faktor.
Tööle vajadustega võib läheneda kolme tasandi kaudu:
- Sisemine: oskus varjamatult ja avalikult tunnistada isiklike vajaduste olemasolu. Valmisolek oma vajadusi rahuldada nii palju, kui võimalik, kuid mitte iga hinna eest.
- Inimsuhteline: mõistlik, eelarvamuste vaba suhtumine teiste inimeste vajadustesse, ilma neid oma isiklike standardite järgi mõõtmata. Inimeste omavaheliste, erinevatest eluetappidest või olukordadest tulenevate, erinevuste aktsepteerimine. Teiste inimeste vajadustesse suhtumine kui üleskutsetesse, mitte nõudmistesse.
- Kogukondlik: suutlikkus kõigi vajadusi kaasata ja ühildada ning nihutada rõhuasetust isiklikult kogukondlikule, rahuldades nii isiklikke, teiste grupiliikmete kui ka kogu rühma ühiseid jagatud vajadusi.
Kollektiivsesse või kogukondlikku suhteruumi astumine nõuab üksikisikult oskuste arendamist igal tasandil. Tuleb õppida leidma viise, kuidas oma vajaduste rahuldamist ühildada ka teiste vajadustele vastutuleku ning rühma kui terviku huvide eest seismisega.
Kui üksikisik hakkab elama ja/või töötama koos teiste inimestega kogukondlikel alustel, delegeeritakse ka osa individuaalsete vajaduste rahuldamisest kollektiivile. Näiteks selle asemel, et elada omaette majas ja hoolitseda oma enese toidulaua eest, on nüüd võimalus jagada elamispinda ja teisi ressursse nii, et kõigi sarnased vajadused rahuldatud saaksid. Kogukonnas elamine tähendab ka seda, et vajadused, mida seni rahuldasid vaid lähimad sõbrad ja pereliikmed, jaotuvad nüüd hoopis suurema ja mitmekesisema inimesterühma peale.
Üksteisest sel moel hoolimine on üks kolmest permakultuuri peamisest eetikareeglist: inimesed hoolivad. Vajadustele laiemast ja kollektiivsemast perspektiivist tähelepanu pööramine ning küllusele, saamisele ja andmisele keskendumine aitab kogukondadel luua reaalsuse, kus igaüks hoolitseb iseenda eest, teiste eest ja kogukonna kui terviku eest ning panustab ühisesse projekti vastastiku toetaval ja kasutooval moel. See kõik kõlab ihaldusväärselt ja kaunilt, kuid ei pruugi alati nii lihtne olla. Vajaduste rahuldamine kollektiivsel tasandil ei ole see, millega individualistlikes kultuurides sirgunud inimesed harjunud on, sest kultuuriruum on neilt nõudnud oma vajaduste rahuldamise nimel üksteisega võitlemist ja võistlemist, ärgitatuna uskumusest, et ressursse, turvatunnet, poolehoidu ja tunnustust on vaid piiratud koguses. Üksteisele toetuva vajaduste rahuldamise mudeli omaksvõtt nõuab teatavat usaldust ja usku, mis ei pruugi projekti algusaegadel sugugi käepärast olla ning mille puudumine võib projekti arengu käigus nii mõnegi lahkheli käivitada.
Selleks, et seada sisse jagamisele, vastastikkusele toetusele, hoolitusele ja koostööle põhinev organisatsioonikultuur, tuleb võtta arvesse, et pea iga projektis osalev üksikisik võib mingil ajahetkel vajada tuge. Tuleb mõista ja kogeda lihtsat tõika, et enese ja teiste vajaduste eest hoolitsemine on sageli üks ja see sama asi. See protsess vajab sisekaemust, nii välja öeldud kui ka vaikerežiimil toimivate uskumuste kahtluse alla seadmist ning oma südame ja meele avamist uutele kogemustele. Selle kõige läbi tegemine kogukonnana muudab protsessi lihtsamaks ja võimaldab inimestel kasvada vastastikuses toetuses, kogedes ka tegelikult koosolemise erinevaid aspekte.
Loomulikult vajab see kõik ka isiklikku valmisolekut muutuda, võtta vastutus ja vaadelda oma vajadusi ja emotsioone uue nurga alt. See, kuidas inimene kogeb oma vajadusi, milliseid strateegiaid ta nende rahuldamiseks kasutab ja kuidas reageerib, kui midagi vajaka jääb, sõltub kõik tema isiklikust taustast, harjumustest ja suhtumisest. Hästitoimivais inimrühmades ei loobu üksiksikud ainuisikulisest vastutusest oma olemuse eest, vaid õpivad oskuslikult suhtlema ning on avatud ideele, et pealtnäha vastandlikud vajadused võivad olla tegelikult üksteist täiendavad ning saada samaaegselt rahuldatud.
