Projektijuhtimine, töö delegeerimine ja ülesannete jagamine

Tõhusaks tegutsemiseks on hea mõte organiseerida kogukonnasisest tööd läbipaistva ja kaasava projektijuhtimise toel. Eriti on see abiks kogukonna loomise varastes faasides, kui vastu tuleb võtta suur hulk otsuseid ja aset peab leidma suur hulk tegevusi selleks, et projekt unistustest reaalsusse tuua ja kõike käigus hoida. Selleks võib kasutada omavahel seotud üksteisele järgnevaid etappe, mida võib vajadusel korrata. Sobivad sammud oleksid näiteks:

  1. Ressursside hindamine: sisemine küsitlus erinevate oskuste, elukutsete ja isiklike soovide kindlakstegemiseks aitab luua kogumi, mille alusel saab hinnata kogukonna kogupotentsiaali. Tähtis on, et iga liige räägiks teistele ausalt, mida ta teha oskab ja suudab ning ka seda, mida ta tegelikult igatseb ja mida eneses tulevikus arendada soovib, hoolimata sellest, et see nõuab aega ja harjutamist. Selles protsessis peaksid osalema kõik kogukonnaliikmed ja seda võib aegajalt korrata, selgitamaks välja, kas soovid on täitunud või mitte.
  2. Tulipunktide määratlemine: üsnagi piiratud ajaraamistikuga – enamasti kas lühikese või keskmise pikkusega tähtaegadega – ühiselt kokku lepitud visiooni, missiooni ja strateegiliste eesmärkide põhjal seatud sihtidele jõudmiseks võib moodustada eraldi komiteesid. Loetelu sihtidega seotud ülesannetest muudab arutelu veelgi praktilisemaks ja suunab tegevuse uude faasi.
  3. Võimete, soovide ja vajaduste sobitamine: kogukond saab võrrelda kaht nimekirja ja vaadata, kas mõnda liikmeist tõmbab loomuldasa ühe või mitme ülesande poole, ükskõik, kas siis isiklikult või mingi väiksema rühma koosseisus. Selline laiendatud vaatlus võib minna üle avatud diskussiooniks, mänguks või konstellatsiooniks ja see peaks aitama luua silla kahe pooluse – mida ma saan teha ja mida ma tahan teha – vahele moel, mis on rahuldav ja kasulik nii üksikisikule kui ka kollektiivile. Töörühmade moodustamine ekspertidest ja õpipoistest on klassikaline kaaslastelt õppimise vahend ja aitab ühise ettevõtmise vajaduste täitmisega samaaegselt tugevdada ka kogukondlikke sidemeid.
  4. Arvepidamine ja töö tasakaalustamine: järgmine tundlik teema saab alguse küsimusest: kellele mille eest tasuda tuleks? Suuremahuline vabatahtlik töö on normaalne küll algfaasis, kuid see ei saa nii kestma jäädagi. Mõningais kogukondades otsustatakse, et kõigile liikmeile makstakse töö eest sama määraga, olenemata sellest, kas tegu on põllunduse, ehitamise, toiduvalmistamise või raamatupidamisega. Mõningais kogukondades on otsustatud eristada töid teatavate kokkulepitud vahemikega, samas kui kolmandal pool võetakse arvesse tegelikke tööturu hindasid ja makstakse inimestele kompetentsipõhiselt. Ei ole olemas üht õiget või valet meetodit. See on äärmiselt huvitav arutelu, otse kogukonna uskumuste südames ja peegeldab ilmekalt ka sotsiaalpoliitilist seisukohta, mida kogukond toetab.
  5. Väljast sisse ostetud töö: pärast ülalmainitud faaside läbimist võivad kogukonna rajajad avastada, et kõik vajalikud baasoskused ei ole organisatsiooni sees esindatud.
    See tähendab, et mõningaid tööd tuleb väljastpoolt sisse osta, lähtudes juba varem ühiselt kokkulepitud kriteeriumitest, vältimaks onupojapoliitikat ja isiklike teenete osutamist. Kogukonna toetajate lai ring suurendab saadavalolevaid ressursse ja potentsiaalsete aitajakandidaatide hulka, kes on sageli valmis abistama ka vabatahtlikkuse alusel. Paljud tavainimesed, kellel ei ole võimalust kogukonnaga täiskohaga ühineda, on vägagi rõõmsad, kui nad saavad n.ö auliikmetena kaasa lüüa ja projekti reaalselt panustada. Sel juhul tulebki neile austust avaldada ja neid tänada ning rajada nii palju ühendusi kui võimalik kogukonna ja selle potentsiaalsete toetajate vahele. See mitte ainult ei aita katta olulisi vajadusi, vaid laiendab ka solidaarsuse ja avatud jagamise kultuuri rühma ümbritsevas sotsiaalses ruumis.

Aegajalt tuleks komiteedel kokku koguneda ja vaadata üle tööde edenemine, kogukonnaliikmete rahuloluaste ja kogu protsessi efektiivsus. Teatav nihe ja muutus töögruppides on normaalne ja isegi soovitatav ja eluterve, seni kuni rollid püsivad selgepiirilised ja ülesanded on täidetud. Sotsiokraatia pakub väga arukat mudelit tõhusa ja dünaamilise struktuuri loomiseks, mis aitab optimeerida oskusi, tulemusi ja suhtlust.

Rühmas oma koha leidmine on isikliku heaolu tuum. Isiklik õnn sillutab teed kestvatele kogukondadele, millest saavad individuaalse arengu elusad laboratooriumid.