Suhtluskultuur

Elutervetes kogukondades toetatakse lugupidavat ja vahetut suhtluskultuuri. Inglise keeles on sõnadel kogukond „community” ja suhtlus „communication” sama tüvi, mis mõlemad tulevad algtähendusest „kõigile kuuluv” või ka „ühtekuuluv” (Etümoloogia sõnastik). Mis muudavad selles mõisteruumis kogukonna ja suhtluse tihedalt seotuiks. Eesti keeles võime me siinkohal rääkida kogunemisest ja kokkusaamisest ning suhetest ja suhtumistest, mis eritüvelistena on siiski sama mõisteruumi osa – inimkogumid ja nende suhted.

Vahetu, ärksameelne suhtluskultuur ulatub üle kogu suhtlusruumi lobisemisest kuni ärikõnelusteni, kattes kõiki selle ulatusse jäävaid teemasid. Kultuursus ei tähenda siinkohal vaid lihvitud ja viisakat kõnepruuki. Arenenud suhtluskultuur tähendab kõigile kasutoovatele lahendustele suunatust kõigis olukordades. Loe lähemalt „Süvajagamise” juhtnööre tõhusa ja toetava suhtluse arendamiseks.

Avatud suhtluskultuuri juurutamine on kogukonna loomise üks nurgakive, seega tuleks kogukonna eestvedajail pühendada erilist tähelepanu selle sissetöötamisele ja pidevale toetamisele. Tasub meeles pidada, et algse tuumrühma kultuur kipub mõjutama kogu projektirühma hilisemat kultuuri.

Paljude projektirühmade puhul teevad eestvedajad tüüpilise vea, uskudes, et nende esmaülesanne on asja korralduslik külg toimima saada ning kogukonda võib arendada ka hiljem, siis kui kõik lõpuks hakkavad päriselt koos elama ja tegutsema. Kuid juhul, kui suhtluskultuuri ja kogukonnakujunduse mustreid ei ole algusest peale paika seatud, ei jätku selleks enam hilisemates faasides piisavat kogukonnavaimu, kuna käitumismustrid kujunevad välja ka siis, kui liikmed neile teadlikku tähelepanu ei pööra.

Suhtluskultuuri saab arendada ja suunata erinevate vahendite toel:

• Eraldi kogukonnaloomisele suunatud üritused.
• Koolitused või mentori juhendusel selliste meetodite nagu vägivallatu suhtlus (Non-Violent Communication – NVC) omandamine – see viimane on ökokogukondade liikumise üks põhieelistusi.
• Kokkusaamisi, mis on spetsiaalselt pühendatud kogukonnakultuurile ja sellest teadlikult rääkimisele; omavaheliste kokkulepete sõlmimine ja suuniste koostamine ning nende edasine kasutamine järgmistel kokkusaamistel ning nende rakendamine ka teistes ühistöö protsessides.
• Vabas vormis üritused, lugude jagamine, teadlikkuse suurendamine keha ja kehakeele osas.
• Tagaside saamise ja andmise õppimine.
• Ühislaulmine (häälte sünkroniseerimine viib ka südamerütmide sünkroniseerumiseni).
• Ühised vaikusehetked.

Kuidas (ja millest) inimesed räägivad on siiski vaid kommunikatsioonikultuuri mündi üks külg, teine külg on see, kuidas inimesed üksteist kuulavad. Kogukonnas on tähelepanelik, aktiivne kuulamine asendamatu, sest viibides koos kahe või enama inimesega tähendab, et igaühel tuleb (või tuleks) rohkem kuulata kui rääkida.