Eelmise alapeatüki lõpus rõhutasime, et hea kuulamisoskus on hea ja sügavuti mineva suhtluse juures oluline. Aga kuidas luua kogukonnas selline olustik, et inimesed saaksid tõepoolest üksteist kuulata, kuulda ja empaatiat üles näidata? Kõige edukamad kogukonnad võtavad regulaarselt aega selleks, et üheskoos kokku tulla ja jagada olulisi isiklikke teemasid, kasutades selleks suures rühmas toimuva süvajagamise metoodikat.
Esiteks toob süvajagamine päevavalgele positiivsed asjad. Inimesed õpivad tundma üksteise sisimaid nägemusi ja unistusi, kirgi ja ajendeid, kiindumusi ja maitseid, saavad kiigata teise inimese emotsionaalsete seisundite sisemisi tagamaid ja olustikulisi põhjuseid (nagu tütre koolilõpp või sugulase haigus).
Teiseks saavad inimesed kuulda sellest, millest nende kaaslased tavaliselt vaikivad, mille väljendamisel end tagasi hoiavad, mida kardavad ja mille suhtes neil on eelarvamused. See tähendab, et igaüks võib väljendada oma sisimaid tundeid või seisukohti, mille kuulmine ei pruugi kaaslastele kuigivõrd meeldiv olla. Inimesed saavad siin võimaluse jagada oma isiksuse hämaramaid külgi, mis tavaliselt on peidus, näiteks oma pahameelt ja ärritust kas enese või teiste vastu. Vahel piisab selliste kogunenud pingete lahenemiseks sellest, kui neist turvalises keskkonnas rääkida. Süvajagamine on üks kogukondi kooshoidva n.ö liimi olulistest komponentidest.
Särava isikliku fassaadi hoidmine on tõsine takistus kogukonna ülesehitamisel, samas kui kellegi nõrkustega silmitsi seismine tekitab võimaluse sügavamaks mõistmiseks ja armastuse ilmestumiseks. Kui ebameeldivaid aspekte ei saa jagada ja päevavalgele tuua, siis hakkavad pinged kogunema, surve kasvab ja varem või hiljem leiab kogukonnas aset ka n.ö plahvatus.
Loomulikes tingimustes ilmneb süvajagamine sõprade vahel, kes kohtudes omavahel olulistel teemadel vestlevad. Selline süvajagamishetk võib olla oluliselt väärtuslikum, kui organiseeritud üritus. Hoolimata sellest on ka suurtel, rühmades toimuvail süvajagamisüritustel kogukonna suhtluskultuuri arendamisel oma oluline roll.
Erinevad kogukonnaprojektid maailma eri paigust kasutavad erinevaid süvajagamismeetodeid, näiteks ZEGG-foorumit, Scott Pecki loodud kogukonnaehitust ja jutupulgaring.
Kõigil neil meetoditel on ühisjooni, kuna kõigis neis püüeldakse usaldusliku ja vastastikuselt lugupidava õhkkonna loomise poole lihtsate põhireeglite abil:
- Räägi enda eest, oma kogemusest ja oma tunnetest (isegi, kui nende käivitajaks oli teine inimene) ja väldi teiste kohta hinnangute andmist.
- Räägi südamest ja ainult neist asjust, mis on sinu jaoks asjakohased.
- Räägi oma vajadustest ja soovidest ja ära süüdista teisi selles olukorras, millesse sa oled sattunud.
- Võta jagamiskogemust kui võimalust iseend lahti mõtestada, ära kasuta seda kõnede pidamiseks.
- Kuula tänu ja lugupidamisega teisi kõnelejaid, võta nende öeldut kui kingitust kogu grupile ja võimalust näha inimolemuse eripalgelisust.
- Võta täie tõsidusega asjaolu, et kõik, mis sa sellises vestlusringis kuuled, on konfidentsiaalne, eriti kõige isiklikumad ja tundlikumad teemad.
Mõned neist meetodeist kaasavad ka vaikimisperioode ja annavad soovitusi lugupidavaks tagasisideks sõnavõtnuile.
