Põhipunktid:
- Kogukond on oluline pea kõigi ühisprojektide juures. Inimgrupid, milles toetatakse kogukonnavaimu ja kuuluvustunnet on ka tugevama ühise identiteediga.
- Erinevad olukorrapaigutused peaksid tagama inimeste kohtumise erinevais situatsioonides, nii formaalselt kui ka vabas vormis, et saaks tekkida piisav inimestevaheline side (millest saab kogukonda kokku hoidev „liim”).
- Suhtlus peab olema vahetu, aus, selge ja lahke. Oskus olla hea kuulaja peaks olema võrdväärselt väärtustatud hea kõneoskusega.
- Siiras ja vahetu kogemustevahetus, mõtestatud rituaalid, tähistamised ja rõõmsad tegevused kuuluvad hästitoimiva kogukonna juurde.
- Ametlikel koosolekutel tegeldakse administratiivsete, operatiivsete ja sotsiaalsete teemadega ning koosolekud peavad olema hästi organiseeritud ning lihtsajoonelised.
- Läheduse (olgu siis sõprus- või armusuhete) süvenedes tuleb kõigis inimkogumeis ette ka probleeme.
- Ükskõik kui hoolikalt probleeme ka vältida ei püüta, konfliktid tekivad paratamatult. Seega on parem, kui vastuolude lahendamiseks on olemas kokkulepitud metoodika, et ei tekiks vajadust hakata seda puhkenud tüli käigus kiirkorras leiutama.
Ülevaade
See peatükk katab kõik kogukonnaga seonduvad olulised elemendid, kaasates ka mõningaid selliseid aspekte, mis ei kohaldu kõigile inimkooslustele. Kuna tegemist on kogukondade inkubaatoriga, siis oleme pööranud suuremat tähelepanu kõigele, mis seostub vahetult kogukondliku mõtteviisiga. Siiski usume, et see muudab CLIPS-juhendi piisavalt kõikehõlmavaks, inspireerivaks ja asjakohaseks väga suurele hulgale erinevatele koostööprojektidele.
Koostööprojektide arendamisel on kogukonnal keskne roll. Kogenud inimesed küll mõistavad seda, kuid siiski kiputakse enamikus projektides keskenduma kavatsustele ja struktuurile, jättes kogukonna omamoodi ühise eikellegimaana unarusse. Osades keeltes on sõnal „kogukond” tugevad konnotatsioonid: arhailine, religioosne, poliitiline, anarhistlik jne. Sellel sõnal ei ole tänapäevase sõnavara särtsakust: tiim, meeskond, klubi, liiga, firma või kollektiiv. Siiski on kogukondlik dünaamika midagi sellist, millega ükskõik millisel inimgrupil tuleb kokku puutuda, eriti siis, kui kesksele kohale on seatud inimeste tegelikud vajadused ning organisatsioon kujundatakse nende vajadustega kooskõlas, mis tähendab, et inimeste inimlikke vajadusi ei ohverdata organisatsiooni reeglistiku huvides. Kogukonna sisseseadmine ja käigushoidmine nõuab algfaasis palju energiat, kuid see tasub end pikas perspektiivis ära ja seda ka organisatsioonilises plaanis.
Üks peamisi vigu, mida rühmaprojektides sageli tehakse on püüd lahendada inimestevahelisi probleeme suurema hulga reeglite kehtestamisega, muutes organisatsiooni üha jäigemaks ning peites pead tegeliku probleemi eest pigem liiva alla. (Loe lähemalt: Scott Pecki „Kogukondade ehitamine/ Community Building”)
Kes iganes on proovinud kogukonda luua see teab, et selline asi ei juhtu iseenesest. Iseeneslik kogukonnaloome on küll tõepoolest võimalik, kuid sageli toob see kaasa ettearvamatuid tagajärgi ja sellel on üsna kõrge riskifaktor. Kogukonnavaimu teadlik suunamine peaks leidma aset igas rühmaprojekti faasis.
Kogukonda ei saa toetada ainult kainelt ratsionaalse (vasaku ajupoolkera) tegevustikega. Rühmaidentiteedi loomine ja alalhoidmine eeldab avatud, usaldavat ja lugupidavat suhtluskultuuri, kus ka raskeid teemasid saab lahata ilma karistusehirmuta; rituaale ja tähistamisi; lõbusaid ühistegevusi ning hingamisruumi emotsionaalsele väljendusele.
Intiimsuhted, olgu siis armupartnerite või abikaasade vahel, mõjutavad grupidünaamikat vägagi suurel määral. Perekond (või ka lihtsalt suhtes olevad partnerid) on kõige väiksem kogukonna vorm, mis paikneb suuremas kogukonnas ning seega tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas need kaks tasandit omavahel põimuvad ja üksteist mõjutavad.
Kogukonnad küpsevad aja kulgedes. Kogukonda võib küpseks nimetada siis, kui seal valitseb tugev kogukonnavaim ja seal toimivad tugevad ülesehituslikud võtmeelemendid, eriti ühised, tõhusad enesehaldamise meetodid ja konfliktide lahendamise viisid. Suur hulk kogukonnaloomest on tegelikult püüd maksimeerida neid olukordi, millest võidavad kõik.
Kui kogukonnavaim ja funktsionaalne ülesehitus toimivad küpses kogukonnas hästi, on tõenäoliselt ka rühmaliikmete vaheline toetus elav, kõik löövad meeleldi kaasa ühistes ettevõtmistes (ühised toidukorrad, aastapäevad, kogunemised), erivajadustega liikmeil on kogukonnas oma koht ja vajadusel neid ka abistatakse, lapsed tunnevad end kogukonda kaasatuina jne.
Edasi vaatleme lähemalt kogukonnaloome võtmeaspekte, alustades iga kogukonna tuumaks olevast – selle vaimust ja identiteedist.
